Tegin täna jälle vaipa ja rääkisin Unoga juttu, tegelt mina rohkem kuulasin ja tema rääkis. Ta rääkis mulle oma lapsepõlvest ja vanaemasedt. Ma olen õnnelik praegu, et mul on kõik mu vanemad ja vanaisad veel alles, mulle meeldib see, et ma saan neile külla minna ja see, et lood mida mina kunagi kellelegi pajatan, on suurel määral veel ees. Jah.
Homme lähen, siis teist korda sinna kohaliku tantsukooli, kus kõik rämedad profid on, aga see kord ma lähen vist ütlema, et ma ei hakka seal käima, kallis, liiga kallis. Tegelt ma ei tundnud ennast seal väga hästi ka, palju parem tunne oli pärast seda seda esimest trenni kohta, kus olid enamus vanemad naised. Sinna minnes ja sealt tulles oli hoopis mugavam ja parem tunne sees. Ma nii tahaks, et siin oleks veel mingit tantsu kohta.